Hoiukodudest uudiseid ja nimesid

Esimene, väga oodatud, kuid siiski ootamatu uudis tuleb Nastja hoiukodust. Hoiukodu kaalus nii ja naa, kuid eelmisel reedel tuli siiski lõplik otsus - Nastja on jõudnud koju. MTÜ Kass ja Pojad tegi laupäeval kaasa Eliitkassi Klubi Jessy korraldatud kassinäitusel lauluväljakul ja Nastja oli nii lahke ja armas, et tegi selle näituse veelkord koos meiega läbi. Imeilus, suurte selgete silmadega ja pruunikaspunase alatooniga mustas pikakarvalises kasukas Nastja võlus näitusekülastajaid, lubas endale lahkelt pai teha ja nautis tähelepanu. Nastjale soovivad ilusat kodukassielu kõik inimesed, kellelt Nastja oma keerulisel eluperioodil tuge sai ja kellele armastust vastu pakkus.

Aigi juures hoiukodus kasvavad ja arenevad vahvad mustvalged kassilapsed Maxi ja Väike Beebi, kes ei olegi enam väike ja väärib juba päris nime - Morten.  Maxi on jätkuvalt rahulik ja tasakaalukas. Armastab süles tukkuda ja kui sülle ei võeta, siis poeb niisama külje alla ja tunneb end turvaliselt. Maxi käpad on väga suured ja annavad märku sellest, et Maxist kasvab tõeline maksikass. Pikakarvaline kasukas lisab veel suurust ja ühel ilusal päeva ehib ühe hubase kodu diivanit või kaminavaipa tõeliselt esinduslik kassi-isand. Seni aga kosub Maxi hoiukodus, veedab oma päevi nagu kassilaps ikka mängides, süües ja magades.

Morteni nime aga võiks kirjutada lausa mitme r-ga - nii põrisev on kassilapse nurr, nii kribinal jooksevad väikesed jalad, nii armas on kassilapse nägu koketse ilutäpiga vasakul vurrupadjal. Kui on võimalik ronida, pugeda, veeretada, närida, siis teeb Morten seda kõike väga pühendunult. Võiks arvata, et kassilaps on väsimatu igiliikur. Aga ei - kui väsimus saabub, siis nõub Morten sülle ja paisid ja kallisid, sätib end kerra ja vajub magusasse unne. Morten vajab palju ruumi ja mänguseltsilist, olgu selleks siis inimene, koer või kass. Ideaalis võiks Morten tulevikus elada suure aiaga majas, sest välja loodusesse see kassilaps ihkab.

Uude hoiukodusse liigub Eeben. Kassipoiss on must nagu öö või nagu eebenipuu. Alles mõni nädal tagasi tänavalt püütud Eeben on läbi teinud kodukassi kiirkursuse ja tulemus on oivaline. Eeben oskab rahulikult süles lebada ja suurte säravate silmadega maailma uudistada. Oskab ennastunustavalt nurruda ja käppadega sõtkuda. Oskab mänguasjadega mängida ja kõiki varjatud nurki läbi luusida. Oskab isukalt süüa ja sinna juurde hoiatavat urinat lasta. Oskab liivakastis toimetada. Oskab olla inimesele lähedal ja inimesele meele järgi. Aegajalt tundub, et saab inimkõnest hästi aru ja käitub palutud viisil.

Uude hoiukodusse, eraldi oma vennakesest Eebenist, liigub halli merevaigu värvi kassineiu Amber. Amberi tagasihoidlikule loomule ei tule kuidagi kasuks julge venna selja taga elamine. Amber esitleb end hoiatava susinaga, kuid oskab juba paisid nautida ja laseb end kenasti kudistada kõrva tagant ja kurgu alt. Ka süles oskab Amber olla. Ja tegelikult oskab Amber ka nurruda, esialgu väga vaikselt ja nagu sissepoole. Amberi suured küsivad silmad ootavad inimeselt kinnitust, et tema edasises elus on ainult head inimesed, soe tuba ja maitsev toit ning palju-palju armastust.

Sinise Daamina esitletud kassiproua kannab uhket nime krahvinna Isabella Blue. Kui kiisu tänavalt meie juurde jõudis, siis oli esimestest hetkedest selge - see kass on kodukass olenemata sellest, kas ta on tänaval sündinud või tänavale sattunud. Riske võttes sai Isabella viidud hoiukodusse lubadustega, et kui kass toas käituda ei oska, leiame talle kohe muu sobivama elukorralduse. Kuid need uudised, mis hoiukodust tulema hakkasid, ületasid kõiki ootusi. Kiisu teadis kohe liivakasti otstarvet. Sõi rahulikult. Hakkas suhtlema perekass Borruga. Veeretas palle ja mängis leludega. Iga päevaga väheneb silmside vahemaa pererahvas ja Isabella vahel, kui algul oli minimaalne poolteist meetrit, siis nüüd on see kahanenud poolele meetrile. Lisaks käib Isabella salaja selja tagant inimesi nuusutamas. Suurima rahumeelsuse ja turvatunde märgina lööb Isabella rõõmsalt nurru. Las need esimesed paid ja sülletulekud ootavad, kiiret ei ole kuhugi.

Katrini juures hoiukodus kosuvad väike must kassitüdruk Daisy ja kirju-mirju öökulli-plika Mirri. Daisy on väga iseteadlik lapsuke. Kui tal kõht tühi on, siis tolgendab köögis väga edukalt jalus, aga kui kõht on täis, siis ta mängib raskesti kättesaadavat ja sahkerdab omaette. Kui Daisy põhimõtteliselt on juba kodukass, siis Mirri vajab veel koolitust. Mirri arvab jätkuvalt, et inimesi tuleb jubeda hääle ja susinaga eemale peletada, kui aga kassilaps juba sülle on võetud, käitub täitsa viisakalt ja jõuvõtteid kinnihoidmiseks vaja ei ole. Mirrile meeldib väga perekass, kelle tähelepanu nimel on Mirri valmis väga paljuks, näiteks unustada hirm inimese ees ning nurruda ennastunustavalt. Kassilapsed saavad päevasel tööajal omaette mängida ja perekassidega suhelda, õhtutunnid kuluvad kodukassikoolitusele ja öö saabudes suiguvad väikesed hoiulised rahulikule unele.

Kõik hoiulised ootava pikisilmi kodupakkumisi. MTÜ Kass ja Pojad on valmis uusi kodusid aitama ja nõustama igal vajalikul viisil. Suurte kogemustega kassiabilised kinnitavad - kass, kes vajab natuke järeleaitamist, keda kodukassiks saamisel tuleb õpetada, sotsialiseerida, kasvab südame külge väga kõvasti. meie kassidele saab hoiukodudesse külla minna, võttes ühendust meiliaadressil kassjapojad@gmail.com või telefonil 5038083.