Suvekuude kokkuvõte

MTÜ Kass ja Pojad läks suurele puhkustehooajale vastu järgmise „pagasiga“ - suvilakass Kriimu oma nelja triibiklapsega, must linnakass Nora oma kahe must „orientaali“ ja kolme tähnik-triibikuga, rüütel sinises kasukas, hüljatud Ruudi, kaks emata jäänud helehalli kassilast, ja muidugi meie pikema-ajalised asukad – Coco ja preili Pirtsu. Seitseteist koduootust. Seitseteist hingekest, kes väärivad vaid parimat.  Täna saame teha suurepärase kokkuvõtte – üle poole neist kiisudest on täieõiguslikud kodukiisud.

Kriimu

Kriimu läks koju. Meie vabatahtlik, kes Kriimu kohale viis, kirjutab niimoodi: „ Uues kodus on väga head tingimused – suur ja uhke vana talumaja, eemal suurtest teedest ja tsivilisatsioonist, terve hektar tarastatud koduhoovi, mida jagada kahe suure noore koera ja kahe eaka isase kassiga, lahke pererahvas ka. Seal taluhoovis tundus, et just siin ongi kasside maine paradiis ja ma oleks väga rahul, kui Kriimu suudaks kohaneda. Seal olid kõik nii sõbralikud, eriti koerad - nad tahtsid kohe lausa sülle tulla.“. Pere otsis endale tublit hiirepüüdjat, sest perekassid olevat selleks liiga mugavadJ Hoiukodus treenis Kriimu hoolega, et suvilakassina omandatud oskused jahti pidada ikka tugevad oleksid – igal päeval jalutuskäigult saabudes tõi Kriimu pererahvale ja oma pisikestele imetlemiseks oma jahisaaki – hiiri ja suuri putukaid. Kriimu ei ole kunagi varem kodukass olnud, kuid hoiukodus kohanes ta tubaste oludega kiiresti. Uues kodus on Kriimu valida, kas elada rohkem toas või rohkem õues. Soovime südamest, et Kriimu leiab oma koha ja rolli ja toob sellesse peresse palju rõõmu. 

Osvald ja Gustav

Juba oleme saanud ka toredaid kodu-uudiseid – Kriimu on kolinud pererahva voodisse, küsib paisid ja käitub nagu üks kodukass ikka.

Osvald ja Gustav läksid koju. Kriimu pojad on uues kodus koos ja selles peres igavust ei tunta. Üks kassipoeg on tore vaadata, kaks aga on juba etendus. Pererahvas on poistega väga rahul, rõõmu on nendest palju ja väikesed pahandused kuuluvad ju suureks kasvamise juurde.

Miuka läks koju. Kriimu pesakonna ainuke tüdrukuke broneeriti peaaegu sünnihetkest. Näuksi oodati pikisilmi ja tal on täita tähtis ülesanne – taasluua kodust hubasust, mis sai kannatada eelmise perekassi lahkumisega. Näuks on  vahva tegelane, vahel tundub, et hing on tugevam kui ihu. Kui ta piisavalt kiiresti sihtkohta ei jõua või küllalt osavalt mänguasja ei taba, teeb ta kummalisi näuksuvaid häälitsusi – millest ka tema vahva nimi on tulnud.

Ruudi läks koju. Ruudi endine perenaine otsustas siiski, et ta ei saa kassi välismaale kaasa viia ja kõige parem on kassile uus kodu otsida. Õige pea andis hoiukodu teada – Ruudil on kodupakkumine olemas. Ruudi kohanemine ei olnud väga kerge, väikese kassikese jaoks on ju keeruline jääda ilma oma inimesest, siis juba harjumuspäraseks muutuvast hoiukodust. Lõpuks siiski kõik laabus ja Ruudi rõõmustab oma vahvate näoilmete ja niisama-nunnu-olemisega uut pererahvast.

Puhh

Puhh läks koju. Tema on musta linnakassi Nora esiklaps, kõige tragim ja suurem. Puhh läks kaaslaseks meie endisele hoolealusele Ruule. Kassipoisid said kiiresti sõbraks ja karta on, et nende korterinaabritel on sageli mõtteainet – kes suudab nii kiiresti ja nii suure müdinaga ringi joosta.

Miki ja Minni

Miki ja Minni läksid koju. Kaks emata jäänud helehalli kassilast leidsid endale esmalt suurepärase hoiukodu, kus neid hoiti ja hellitati ning pasteediste näppude ja kõdistavate suletuttidega kiiresti nende ettevaatlikkus ja inimpelgus võideti. Hoiukodu perenaine sai rikkamaks väärtusliku kogemuse võrra – päästa kaks kaitsetut loomahakatist. Kui proua algul kahtles, kas ta hakkama saab, siis kahe kuu möödudes teadis ta kassilaste kasvatamisest kõike. Miki ja Minni uues kodus jätkub nende sotsialiseerimine ja õige pea rõõmustavad pererahvast ujedate kassilaste asemel eneseteadlikud noored kassid, kelle jaoks on inimene kõige olulisem sõber.

Coco läks koju. Otsisime seda kodu väga, meie vabatahtlikud ja toetajad kaalusid oma koduste kasside arvu suurendamist Coco võrra. Austusest ja tänutundest Coco senise hoiuperenaise vastu tahtsime leida parimatest parima kodu. Ja siis see õnnestus, Coco uus perenaine kirjutab endast nii: „Mul on kogemus metsikute ja käitumishäiretega kassidega, olen naabruskonna hulkurid ära lasknud kastreerida ja osaliselt ka toidule võtnud. Üks minu kodus sündinud perekassidest on ka pisut pelglik“. See kõik annab lootust, et isegi kui Coco otsustab esialgu elada diivani all või kapi taga, et jäeta teda tähelepanuta, vaid jagatakse talle hoolt ja armastust. Küll Coco ühel ilusal päeval ka vastuarmastust jagama hakkab.

Elus on aga ikka nii, et surm ja sünd käivad koos. Meie eelmise suve suurim murelaps Felix lahkus parematele jahimaadele. Kõrvakasvaja ravi nõudis mitut operatsiooni ja kuigi Felix paranes ja taastus kiiresti, rauges lõpuks ka tema jõud. Vahet ei olnud, kas Felixi tervis oli parem või kehvem, tema suurim mure näis olevat perenaise pärast – kas perenaine ikka saab kuulata piisavalt kassinurru, kas tal on ikka kassikaisutamisest küllalt soe, kas paikätel on täiuslikult pehme ja mõnus. Felix oli saja-protsendiline inimesekass. On lausa ime, kuidas ta tänaval üldse hakkama sai, kodus tundus, et ta ei söö ega maga, kui inimesi ei ole temaga. Taas tugevneb teadmine, et kassid tulevad meie ellu kindla eesmärgiga meile midagi õpetada. Nad tulevad, et anda. Meil ei jää muud üle, kui tänulikud olla. Jää hüvasti, hea Felix!