Suvekuude kokkuvõte

MTÜ Kass ja Pojad läks suurele puhkustehooajale vastu järgmise „pagasiga“ - suvilakass Kriimu oma nelja triibiklapsega, must linnakass Nora oma kahe must „orientaali“ ja kolme tähnik-triibikuga, rüütel sinises kasukas, hüljatud Ruudi, kaks emata jäänud helehalli kassilast, ja muidugi meie pikema-ajalised asukad – Coco ja preili Pirtsu. Seitseteist koduootust. Seitseteist hingekest, kes väärivad vaid parimat.  Täna saame teha suurepärase kokkuvõtte – üle poole neist kiisudest on täieõiguslikud kodukiisud.

Kriimu

Kriimu läks koju. Meie vabatahtlik, kes Kriimu kohale viis, kirjutab niimoodi: „ Uues kodus on väga head tingimused – suur ja uhke vana talumaja, eemal suurtest teedest ja tsivilisatsioonist, terve hektar tarastatud koduhoovi, mida jagada kahe suure noore koera ja kahe eaka isase kassiga, lahke pererahvas ka. Seal taluhoovis tundus, et just siin ongi kasside maine paradiis ja ma oleks väga rahul, kui Kriimu suudaks kohaneda. Seal olid kõik nii sõbralikud, eriti koerad - nad tahtsid kohe lausa sülle tulla.“. Pere otsis endale tublit hiirepüüdjat, sest perekassid olevat selleks liiga mugavadJ Hoiukodus treenis Kriimu hoolega, et suvilakassina omandatud oskused jahti pidada ikka tugevad oleksid – igal päeval jalutuskäigult saabudes tõi Kriimu pererahvale ja oma pisikestele imetlemiseks oma jahisaaki – hiiri ja suuri putukaid. Kriimu ei ole kunagi varem kodukass olnud, kuid hoiukodus kohanes ta tubaste oludega kiiresti. Uues kodus on Kriimu valida, kas elada rohkem toas või rohkem õues. Soovime südamest, et Kriimu leiab oma koha ja rolli ja toob sellesse peresse palju rõõmu. 

Osvald ja Gustav

Juba oleme saanud ka toredaid kodu-uudiseid – Kriimu on kolinud pererahva voodisse, küsib paisid ja käitub nagu üks kodukass ikka.

Osvald ja Gustav läksid koju. Kriimu pojad on uues kodus koos ja selles peres igavust ei tunta. Üks kassipoeg on tore vaadata, kaks aga on juba etendus. Pererahvas on poistega väga rahul, rõõmu on nendest palju ja väikesed pahandused kuuluvad ju suureks kasvamise juurde.

Miuka läks koju. Kriimu pesakonna ainuke tüdrukuke broneeriti peaaegu sünnihetkest. Näuksi oodati pikisilmi ja tal on täita tähtis ülesanne – taasluua kodust hubasust, mis sai kannatada eelmise perekassi lahkumisega. Näuks on  vahva tegelane, vahel tundub, et hing on tugevam kui ihu. Kui ta piisavalt kiiresti sihtkohta ei jõua või küllalt osavalt mänguasja ei taba, teeb ta kummalisi näuksuvaid häälitsusi – millest ka tema vahva nimi on tulnud.

Ruudi läks koju. Ruudi endine perenaine otsustas siiski, et ta ei saa kassi välismaale kaasa viia ja kõige parem on kassile uus kodu otsida. Õige pea andis hoiukodu teada – Ruudil on kodupakkumine olemas. Ruudi kohanemine ei olnud väga kerge, väikese kassikese jaoks on ju keeruline jääda ilma oma inimesest, siis juba harjumuspäraseks muutuvast hoiukodust. Lõpuks siiski kõik laabus ja Ruudi rõõmustab oma vahvate näoilmete ja niisama-nunnu-olemisega uut pererahvast.

Puhh

Puhh läks koju. Tema on musta linnakassi Nora esiklaps, kõige tragim ja suurem. Puhh läks kaaslaseks meie endisele hoolealusele Ruule. Kassipoisid said kiiresti sõbraks ja karta on, et nende korterinaabritel on sageli mõtteainet – kes suudab nii kiiresti ja nii suure müdinaga ringi joosta.

Miki ja Minni

Miki ja Minni läksid koju. Kaks emata jäänud helehalli kassilast leidsid endale esmalt suurepärase hoiukodu, kus neid hoiti ja hellitati ning pasteediste näppude ja kõdistavate suletuttidega kiiresti nende ettevaatlikkus ja inimpelgus võideti. Hoiukodu perenaine sai rikkamaks väärtusliku kogemuse võrra – päästa kaks kaitsetut loomahakatist. Kui proua algul kahtles, kas ta hakkama saab, siis kahe kuu möödudes teadis ta kassilaste kasvatamisest kõike. Miki ja Minni uues kodus jätkub nende sotsialiseerimine ja õige pea rõõmustavad pererahvast ujedate kassilaste asemel eneseteadlikud noored kassid, kelle jaoks on inimene kõige olulisem sõber.

Coco läks koju. Otsisime seda kodu väga, meie vabatahtlikud ja toetajad kaalusid oma koduste kasside arvu suurendamist Coco võrra. Austusest ja tänutundest Coco senise hoiuperenaise vastu tahtsime leida parimatest parima kodu. Ja siis see õnnestus, Coco uus perenaine kirjutab endast nii: „Mul on kogemus metsikute ja käitumishäiretega kassidega, olen naabruskonna hulkurid ära lasknud kastreerida ja osaliselt ka toidule võtnud. Üks minu kodus sündinud perekassidest on ka pisut pelglik“. See kõik annab lootust, et isegi kui Coco otsustab esialgu elada diivani all või kapi taga, et jäeta teda tähelepanuta, vaid jagatakse talle hoolt ja armastust. Küll Coco ühel ilusal päeval ka vastuarmastust jagama hakkab.

Elus on aga ikka nii, et surm ja sünd käivad koos. Meie eelmise suve suurim murelaps Felix lahkus parematele jahimaadele. Kõrvakasvaja ravi nõudis mitut operatsiooni ja kuigi Felix paranes ja taastus kiiresti, rauges lõpuks ka tema jõud. Vahet ei olnud, kas Felixi tervis oli parem või kehvem, tema suurim mure näis olevat perenaise pärast – kas perenaine ikka saab kuulata piisavalt kassinurru, kas tal on ikka kassikaisutamisest küllalt soe, kas paikätel on täiuslikult pehme ja mõnus. Felix oli saja-protsendiline inimesekass. On lausa ime, kuidas ta tänaval üldse hakkama sai, kodus tundus, et ta ei söö ega maga, kui inimesi ei ole temaga. Taas tugevneb teadmine, et kassid tulevad meie ellu kindla eesmärgiga meile midagi õpetada. Nad tulevad, et anda. Meil ei jää muud üle, kui tänulikud olla. Jää hüvasti, hea Felix!

Kui hoiukodust saab päriskodu

Kodukass Vurru

Meie röövlimast röövlim kassipoiss Röövel on nüüd hoopis Vurru. Enam ei otsi ta kodu, vaid ongi juba kodus. Hoiukodust sai päriskodu. Kuidas need pisikesed kassihakatised küll oskavad ennast vajalikuks ja asendamatuks teha? Algul appi-appi, aidake, toitke ja paitage, õige pea aga hakatakse hoiukodu pererahvast oma käpa ümber keerama.

Vurru kodu jätkab esialgu ka hoiukoduna, sest Ronni peab ju ka kuskil peavarju saama, seni kuni tema päris oma inimesed välja ilmuvad.

kodu-ootel Ronni

Ansambliliige Miia

Ka Miia jääb hoiukodusse päriseks. Miia kodus on kokku seitse kassi, kõik tänavalt päästetud. Kui algselt ei sobitunud Miia sellesse kampa, siis nüüd on ta oma koha leidnud, ansamblisse sulandunud ja täieõiguslik pereliige.

Kodukass Susanna

Susanna hoiukodu on pikki aastaid olnud hoiukoduks ja pere kodukassid on seda kõike kenasti talunud. Susanna saabudes aga tundus, et perekassid tahaks rohkem stabiilsust ja rahu. Muidugi oli selle kõigega nõus ka Susanna - rohkem hoiulisi ei ole vaja, tema võib rahulikult viimase hoiulise koha endale hoida. Nii sai  Susannast selle kodu päriskass.






Kojujääjate kirju rea lõpetab seekord super-üllataja - Felix. Tuleb tunnistada, et Felixit meie hoole alla võttes tundus, et perspektiiv talle mõistliku aja jooksul sobiv kodu leida tundus lootusetu. Saime Felixi tervise kontrolli alla, saime ta esmasest laatsaretina toimivast hoiukodust järgmissesse hoiukodusse. Kodu-otsimise plaanide seadmise ja reklaamitegemise võimaluste otsimise käigus aga teatas hoiukodu, et kuna Felix on osutunud nii toredaks kassiks, siis sooviks teda endale jätta. Paistab, et ka Felixil ei ole selle vastu midagi :) Felix on elurõõmus kass, kes armastab mängida ja paisid. Felixist sai napi kahe kuu jooksul taas kodukass, hoitud ja armastatud. 

Abivajajaid tuleb aga uksest ja aknast ning hoiukodudest on suur puudus. Uued vabatahtlikud on väga oodatud. Röövli ja Miia loost ei saa teha  järeldust, et võtad hoiulise ja seod end temaga automaatselt igaveseks. Pigem kipub olema nii, et pakutakse hoiukodu järjest mitmetele kassidele ja siis ühel päeval saabub hoiule kiisu, kellele see hoiukodu on saatusest määratud päriskoduks. Siinkirjutaja pakkus viie aasta jooksul hoiukodu ligi kolmekümnele kassi ja kassipojale, kuni paar aastat tagasi saabus kass, kes otsustas jääda. Muidugi ei pea igast hoiukodust saama ega saagi päriskodu mõnele kiisule. Hoiukodu pakkumine on hea võimalus proovida, mis tegelikult tähendab elu koos lemmikloomaga. Seega on hoiukodu pakkuma oodatud kõik, kes kassi päriseks võtta (vee)l ei tahaks, aga tahaks saada kogemusi ja oskusi.

Hoiukodu pakkumine lööb natuke segi igapäevarutiini, aitab välja tulla mugavustsoonist. Kõlab juba piisavalt intrigeerivalt? Lisaks annavad karvased hoiulised elule vürtsi ja värvi, õpetavad rõõmu tundma väikestest asjadest. lõbustavad ja aitavad lõõgastuda. Kohustusi on näpuotsaga, lusti aga kamaluga. 

Hetkel ootavad hoiukodusse paigutamist kolm 7-nädalast kiisulast. Just tuli teade, et ühes puukuuris on end sisse seadnud kassiema kahe väikese pojaga. Äärelinnas on püüdmispuur ootamas kassiema, kelle pisikesed juba tänavalt ära ja uutes kodudes. Kes aitab, kes pakub peavarju? 

Kui Sul, hea lugeja, tekkis soov proovida kätt hoiukoduna, palun helista 5038083 või kirjuta kassjapojad@gmail.com. Aitame toidu ja tarvikutega, katame kliinikukulud, nõustame ja õpetame.

Saage tuttavaks - Felix

Felix sai nime loomakliinikus. Ta küll ei sündinud seal, kuid seda päeva võib lugeda tema teiseks sünnipäevaks. Sest kui Felix ei oleks saanud kiiret ja kvaliteetset arstiabi, ei oleks teda täna enam olemas.

Ilmselt algas Felixi jaoks kõik hästi. Kassil on supersõbralik ja leplik iseloom, mis annab tunnistust sellest, et Felix on olnud hoitud ja armastatud kodukass, laste mänguseltsiline ja vanemate jutupartner. Kastreeritud, kuid kiipimata. Kuni ühe päevani…

Felix palub abi

MTÜ Kass ja Pojad hoole alla sattus Felix juuli keskel, kui meid kutsuti appi ühte aeda Harku vallas Sõrve külas. Aeda oli tulnud võõras kass koleda peahaavaga, võimalik, et koerte või rebaste puretud. Ilmselgelt tuli Felix abi paluma ja abi ta sai.

Kliinikus selgus, et kassi seisund on hoopis keerulisem – kassi kõrvas oli suur kasvaja, mille ta katki oli tõmmanud, tekitades verejooksu ja põletiku. Järgnes operatsioon, haiglaravi, haava korduv puhastamine, veel üks lõikus.

Leidsime hoiukodu, kus kiisut kenasti põetati, aga olude sunnil ei saanud kiisu tuppa inimeste juurde, vaid pidi olema eraldi kohandatud nn kassitoas. Hoiukodu kirjeldab Felixit nii: „Selgus, et Felix on väga - väga leplik ja rahumeelne kiisu. Lasi alandlikult ravida haavu. Rohtu sõi vastu vaidlemata ja paremini, kui mina enne eales mõnda kassi olen rohtu söömas näinud. Iseloom meeletult hea. Ei kurtnud ta ei puuris ega kuuris. Oli alati rõõmus, kui talle tähelepanu pöörati ja nautis seda väga. Isu oli tal ka väga hea. Lõpuks kippus paksuks minema, kuna liikumisruum oli piiratud ja süüa sai omajagu... Kõik pereliikmed kiindusid temasse kiirest.“.

Felix paranes ja ülekohtune oli teda jätkuvalt isolatsioonis pidada. Taas vastati meie abipalvetele ja Felixi ees avanes uue hoiukodu uks. Ja mitte ainult uks, vaid ka tee voodisse, diivanile, pehmetele patjadele, hoiukodu perenaise tähelepanu ja hoole alla.

Kuigi Felix ei näe välja väga esinduslik, on ta puuduvast kõrvast hoolimata armas ja armastust väärt. Nagu alati loodame, et Felixit otsivad pereliikmed ja ootab kodu. Kuskil on ju Felixi toidukauss, pesa, mänguasjad? Sõrve külas ei tea Felixi-sugust kassi keegi, meie otsingutele ja kuulutamistele ei ole keegi vastanud. Hea lugeja – mõtle Felixile pähe puuduv kõrv ja tuleta meelde, kas oled oma tuttavate juures kohanud sellist vahvat tegelast. Aitame koos Felixi koju tagasi?

Lootus lootuseks, Felix vajab igal juhul kodu. Kasvõi uut kodu. Felixile meeldiks maakodu, kus saaks omatahtsi väljas käia, kus oleks hea ja turvaline ja kus paikäed ei väsiks ning voodisse magama lubataks. Felix lepib ka voodi ees vaibakesel magamise võimalusega, kui aga kodu oleks kassisüdamele armas.

Rahast ei ole viisakas rääkida, aga seekord teisiti ei saa – Felixi operatsioonid ja ravi on meie MTÜ pangakontole tekitanud tõelise augu – ligi 400 eurot. Hea lugeja – kui Sul on võimalik toetada Felixi ravi, on Sinu annetus oodatud meie kontole EE32 2200 2210 5414 1189. Iga euro on vajalik ja aitab meil aidata abivajajaid.

Felix aga ootab pikisilmi oma inimesi. Felixile saab külla minna kodu-juttu puhuma kesklinnas asuvasse hoiukoju, leppides kokku telefonil 5038083.