Saime
kirja oma endiselt hoiukodult. Kirjas oli tõsine abipalve ja nii, nagu me ei
jäta hätta ühtegi kassi, kes kunagi meie kaudu uude koju läinud, nii proovime
alati ulatada abikäe inimestele, kes meid on aidanud.
Kiri ise kõlas nii: „Kirjutan suure
murega nelja kiisupoja pärast, kes on jäänud saatuse hooleks. Sõbranna maakohas on
naabrimehe kassil neli kaunist poega, arvatavasti umbes kolme kuu vanused,
ilmselt kevadised kassipojad. Ema nendega ei ole, ilmselt saanud rebase või
mõne muu metslooma läbi hukka. Naabrimees ei hooli kassidest, ei toida neid. Nii
ongi pisikesed kolinud sõbranna õue, leides peidupaiga kõrvalhoone all. Kassid
on küll toidetud, kuid juba on külm ja õues kassid talve üle ei ela. Ma tean,
kuidas sügisel nende hoiukodudega kitsas käes on. Hetkel ise hoiukoduks olla ei
saa, kaks endist tänavakassi ja väike beebi teevad olukorra keeruliseks. Aga
süda ei anna rahu ja muretsen nende pisikeste pärast nii hullult. Saan aidata
asjadega, toiduga, rahaga, transpordiga, kodude otsimisega, kui vaid keegi
hoiukodu pakuks.“
Meil oli võimalik pakkuda
hoiukodu ühele väikesele. Teised võttis enda hoole alla Pesaleidja. Meie hoiukodusse sattus imeilus kassitüdruk, pikakarvaline, helehallis kasukas
õrnoranžid laigud. Hoiukodu väike perepoeg oli usinasti ametis hoiulisele nime
otsimisel ja temalt sai kass nime – Lorenna. Esimesel päeval kirjutas hoiukodu
nii: „Väheke kartlik
tegelane on, aga pai saab teha ja õnnestus korra sülle võtta, kus paitamisest
isegi nurruma hakkas.“
Päästeoperatsioonist on möödas kaks nädalat.
Lorenna on parasiidivaba, vaktsineeritud, kiibitud ja registrisse kantud.
Vabast looduselapsest on saanud inimeste lähedust hindav väike hurmur. Olemas
on ka kodupakkumine. Nüüd jääb üle vaid oodata seda päeva, mil Lorennast saab
tõeline kodukass, koduga kass.
Lorenna ja tema õdede-vendade lugu näitab taas, et koos suudame aidata, et inimesed on tegelikult hästi hoolivad ja abivalmis. Meie tänu kõigile, kes selle pesakonna hea käpakäigu pärast muret tundsid.
No comments:
Post a Comment