Missi läks koju. Belinka läks koju

Tavalises mõttes kojuminekust seekord rääkida ei saa. Ei olnud nii, et me hoiame ja otsime ja siis tulevad õiged inimesed. Seekord said hoiukodudest päriskodud.

Missi kasulapsega

Missi sai tänavalt hoiukodusse eelmise aasta detsembris, Keila garaažikassidest esimesena. Pere, kes ta hoiule võttis, oli just kaotanud ühe oma kassidest. Me ju teame, et üks kass ei saa kunagi asendada teist, aga abivajava aitamine võib kurbust ja leina leevendada. Samal ajal võttis pere endale ka väikese kassipoja. Missi roll oli tõesti ainult hoiukassi oma. Muidugi koheldi teda samasuguse armastuse ja hoolega nagu pere teisi kasse, aga ta oli ikkagi ootel. Tasapisi hakkas Missi end vajalikuks tegema – aitas väikest kassipoega kantseldada, pakkus nurruteraapiat, lõbustas mängutuuridega. Tulid mõned kodupakkumised, kuid pere ei pidanud neid sobivaks – Missi oli tagasihoidlik ja heitus tugevamate helide ja kiiremate liigutuste peale, uude koju minek oleks veel tubase eluga kohanemise faasis kiisule keeruline olnud. Läksid päevad, nädalad, kuud. Missi muutus – julgemaks ja hakkajamaks, aga ka kasulapsele asendamatuks, pereliikmetele armsaks ja südamelähedaseks. Niimoodi samm-sammult tuli otsus – Missi ei pea enam muretsema, kes on tema pererahvas ja kus on tema kodu – Missi ongi juba kodus oma inimeste juures.

Ka Belinka oskas end hoiukassina niivõrd vajalikuks teha, et kodu ei raatsinud temast loobuda. Meie roll Belinka elukorralduses jäigi väga väikeseks, saime aidata kliinikus-käiguga, muu tegid ära Belinka jaoks olulised inimesed. Meil ei ole isegi korralikke pilte Belinkast, on vaid üksainuke. Võib ju mõelda - valge kass on valge kass, mis seal erilist ja näita või suvlise valge kassi pilti. Kõik kassisõbrad muidugi teavad, et iga kass on eriline nii välimuselt kui sisemuselt. Tegelikult oli meil Belinka jaoks juba päris arvestatav kodupakkumine ka olemas – aga hoiukodul on eelisõigus:).