Alexander ehk omadele Sass on pärit Keila garaažikasside
triost. Tema õekesed on Pesaleidja hoole all, meie proovime oma jõududega
Sassile kodu leida.
Sellisele kuldsele kassile koduleidmine ei tohiks olla raske
ja keeruline. Kass, kes esimese poolaasta oma elust elas õues, kus inimene
tähendas küll toitu, aga võis tähendada ka jalahoope või kiviviskeid, on
supersõbralik. Igal juhul ei tähendanud inimene enne sooja pesa, süles mõnulemist ja
paide nautimist – see kõik on nüüd Sassile endastmõistetav. Mõni teine kass oleks
sellise elu peale otsustanud, et inimene ei olegi rohkem väärt kui toidupoolist
jagama.
Mõni teine jah, aga mitte Sass. Muidugi uudistab Sass uut
tuppatulijat esialgu ohutust kaugusest, aga kui inimene sõbralikult räägib,
tuleb Sass oma kandilisel kõnnakul ligi, ronib võimalusel sülle või toetab oma
kere vastu inimest ja nurrutades pakub oma turja silitamiseks. Huvitaval kombel
ei vaata ta toidukausi poole enne, kui kasukat on piisavalt triigitud. Sassi
leivanumber on sõtkumine – ja uskuge, väga suurtest käppadest tulevad välja
väga suured küüned – aga kriimustamise või kraapimise ohtu ei ole olemaski.
Hoiukodu ülesanne on teha võimalikult ilusad pildid, et
koduotsimiskuulutus internetiavarustest hästi silma torkaks. Esimesest hetkest
fotokaga oli selge – saame suurel hulgal ülilähivõtteid vurrudest ja ninast. Natuke
kavalust ja tulid ka paremad pildid, aga klassikalist portreed istuvast kassist
– ei sellist saa Sassist.
On sulaselge raiskamine, et selline inimsõbralik kass istub
hoiukodus – ikka päris oma kodu, päris oma inimesed on need, kes väärivad ja
vajavad ülevoolavat kassihoolt. Uues kodus võib olla teisi kasse, lapsi – mida rohkem,
seda parem, iga paikätepaar on hinnas.
No comments:
Post a Comment