Mikko tervitab

Detsembris 2012 on siin blogis tehtud Mikko kohta esimene postitus, millest võib lugeda, et kolmekuune kassipoeg  susiseb ja turtsub ega arva inimestest midagi head. Aga lugeda saab ka seda, et kassipoiss jääb siiski äraootavale seisukohale ja on süles juba nõus ka inimsõbralikkust ilmutama. Mõned kuud hiljem, aprillis 2013, saime juba kirjutada - Mikko läks koju. Võtsime Mikko tookord kaasa kassinäitusele ning kallistav ja süles miilustav Mikko jäi silma ühele vahvale perele. Oh seda kaalumist ja mõtlemist, peresisest läbirääkimist ja arutamist.... 

Peres oli juba kass Miisu, puudu oli aga just Mikko-sarnane kallistaja.... Kui näitusel etendas Mikko esimest armastajat ja hoidis käppadega hoiukodu perenaisel ümber kaela, siis igapäevane Mikko oli hoopis suur ringijooksja ja mängulõvi. Nii puudus meil garantii, kas kallistamine kodus jätkub. Kes aga ei riski, see teatavasti ka ei võida ja nii sündiski otsus panna Mikko proovile ning saata uude koju.

                                                                                                                                                                                                                                        Mikko kodust saabus äsja selline kiri: "Meil läheb väga, väga hästi ja Mikkost on saanud pere kõige mõnusam tegelane. Ta on nii super sõber, et sõnadesse on seda raske panna. Me siiani aina nunnutame ja täname, et ta meie perre tuli. Kõige suurem sõber on tal meie 6a Mia, keda ta nii väga hoiab ja algusest saati. Hommikuti on lausa rituaal, kus ta poeb Miale kaissu ja no kirjeldada seda lihtsalt ei anna, kuidas ta kallistab ja paitab siis Miat. Vahel tundub, et ta polegi kass :) Temal on hoopis teistsugune iseloom kui Miisul. Koos on nad vahvad. Madistavad nii, et karvu lendab ja siis jälle magavad teineteise kaisus."

Kirjaga olid kaasas pildid, mis kirjutatu tõepärasuses kahelda ei lase ja millest on lausa puust ja punaseks tehtult näha - Mikko on parim:)

Meil on jätkuvalt hea meel, et ühest täiesti tavalisest mustast kassilapsest on kasvanud täiesti erakordne KASS, kass mitte ainult suure algustähega, vaid läbivate suurtähtedega. Kuigi pere kirjutab, et Mikko ei olegi justkui kass... 

Amber, Peemot ja Mikko läksid koju

Laupäeval, 13. aprillil toimus lauluväljakul Eliitkassi klubi Jessy korraldatud kassinäitus. Amber, Peemot, Mikko ja Mirri võtsid näitusepuurides kohad sisse ja kodupakkujate meelitamine võis alata.

Mirri, kes eriti sülesolemisest ei hooli, laotas oma kirju pikakarvalise kasuka punasele sametkattele laiali ja uudistas inimesi oma suurte öökullisilmadega. Algul olid kõrvad valvsalt kikkis ja kael pikaks sirutatud, et kõik võõrad helid ja pildid kinni püüda ja salvestada. Õige pea aga hakkas kõik korduma, inimesed tulid, avaldasid imestust vahva kasuka ja suurte silmade üle, ja astusid edasi. Mirri sättis end mugavamalt, asetas lõua  väljasirutatud käppadele ja uneles omaette. Üks kena proua jäi pikemalt Mirrit silmitsema, pildistas ja jagas perega pilte, mõtles ja arutles. Mirri võtmine oleks tõeline väljakutse, sest Mirri on kindel - kass on otsustaja. Jõuda Mirriga kompromissidele, õpetada kiisut hindama lähedust, lugu pidama paitamisest ja kasuka sugemisest - kes seda suudab, leiab endale Mirris tõeliselt erilise sõbrakese. Telefoninumbrid, meiliaadressid, pildid sai kaasa antud, nüüd jääb vaid oodata, kas Mirri saab väärilise pakkumise.

Peemot saabus näitusele hoopiski "töölt", mitte hoiukodust. Nimelt läks Peemot nädalake varem ühte perre testima pereliikme kassiallergiat. Allergia ei näidanud end, kuid näitusepäeva hommikuks ei olnud pere veel teinud lõplikku otsust, kas Peemot võikski nende kodukass olla. Peemotile näitusemelu meeldis, ainult et näitusepuuris ei saanud ta hetkegi olla. Pisemad ja suuremad käed tahtsid Peemoti sitikmusta kasukat silitada, julgemad tahtsid Peemotit süllegi võtta. Testitud pere vaatas seda möllu mõnda aega pealt, siis aga tuli kiire otsus - kodus jäid mänguasjad laiali, toit kaussi kuivama ja pesa magamisest sassi. Peemot peab ikka tagasi koju tulema. Nüüd juba päriselt kodukassina. Peemot lehvitas rõõmsalt mahajääjatele, lasi end kotti panna ja läks kiiresti koju. Peemoti kodust tuli juba ka pilt, kus Peemot on oma "turvapaigas" trepil.

Amber oma pastelsetes toonides kasukaga meelitas väikesi tüdrukuid, tema siidine karv ja haldjalik olek tõotasid lembeid õhtupoolikuid diivanil pikutamiseks, toredaid lendlevaid mänge suletuttide ja pallikestega, õrnu head-ööd-miilustusi. Võib-olla ka ühiseid iluhetki peegli ees, moeajakirjade lehitsemist, toiduga pirtsutamist. Amberil oli näitusel palju imetlejaid, kuid ei ühtegi kindlat pakkujat. Õhtul tuli aga ärev telefonikõne - soovime väga Amberile  kodu pakkuda, kas ta on veel saadaval. Hoiukoduga saadi kiiresti kokkuleppele, toidus ja muudes vajalikes asjades räägiti ühte keelt ja nii asus Amber pühapäeva hommikupoolikul oma uude koju. 

Mikkost tõotab kasvada suur kassimürakas, kelle tõsise silmavaate ja uhke hoiaku varjus on aga alati väike vallatu kassipoeg, kes on kohe valmis mängu astuma. Kui näitusel oleks kasutada olnud väike piiratud areen, siis oleks Mikko vallutanud südameid lustliku mänguga. Kuna aga põrandale ei saanud, oli Mikko süles ja kallistas kõvasti oma hoidjat. Ega sellist pilti sageli ei näe, et kiisu niimoodi kallistada oskab. Mikko juurde hakkas tekkima järjekord, vaadati ja arutati, tehti ääri-veeri juttu kodupakkumisest. Võeti kaasa MTÜ kontaktidega visiitkaarte ja näituse reklaamlehte. Võeti aega mõtlemiseks ja otsustamiseks. Üks kena perekond tuli ikka ja jälle tagasi meie laua juurde, pereproua ei suutnud pilku Mikkolt lahti lasta. Tuli jutuks, et kodus on Miisu, kes on küll tore kass, aga sülle ei taha tulla ja Mikko-sugune kiisu oleks nende peres väga oodatud. Veel üks ring ja veel natuke järelemõtlemise aega. Veel mõnele huvilisele visiitkaarte. Ja siis tuli otsus - kui meie lubame, siis nemad tahavad Mikkole pakkuda kodu ja kätt ja südant.  Kodupakkumine oli nii siiras, pikkadest jutuajamisest oli juba selge, et tegemist on väga hea koduga, siis julgesime teha otsuse ja Mikko läks otse näituselt uude koju. 

Peemot uues kodus. Mikko uues kodus.  Amber uues kodus. Soovime oma väikestele hoolealustele kõike head uutes kodudes, täname südamest kodupakkujaid.

Fotograaf hoiukodus

Kassipoiste  Peemoti ja Mikko iseloomude erinevus ei ole igapäeva-askeldustes märkimisväärne. Peemot on rohkem inimlemb, aga tema kooselu inimesega on alanud õrnemas eas ja nii ei ole olnud lähedussuhte tekkimisel suuri takistusi. Mikko sattus hoiukodusse vanemana ja vahel veel annab tunda kõhklus inimeste heasoovlikuse suhtes. Aga nagu öeldud - kui omad inimesed ümber, tunnevad kassipoisid end julgelt ja turvaliselt.

Ühel ilusal kevade- eelsel päeval külastas Mikko ja Peemoti hubast hoiukodu  fotograaf Reet. Järsku oli hoiukodus kaks kardinaalselt erinevat kassi - supermodell  Peemot  ja varjukass Mikko. 

Mikko lubas endast teha hädapärased pildid. Tark loom saab ju aru, et turvalisest hoiukodust ei oska üht lihtsalt musta kassi mitte keegi otsida, kui internetiavarustes ei ole näha ja lugeda tema kohta mitte midagi. Nii sai pildi peale püütud Mikko selge ja arukas silmavaade, sitikmustalt läikiv kasukas, graatsiline hoiak. Kuldset südant ja rahulikku iseloomu ei jäädvusta ükski kaamerasilm, aga need on täiesti olemas:)

Peemot käitus nagu tõeline supermodell. Sirutas, ringutas, võttis erinevaid poose ja sobitas end erinevate taustadega. Fotograafi ja Peemoti vahel tekkis lausa võistlus - kumb suudab paremaid pildistamis-ideid pakkuda, kas fotograaf jõuab pildile püüda Peemoti pakutud kompositsiooni ja kas Peemot läheb kaasa fotograafi lavastatud stseeniga. Üks on selge - Peemot armastab kaamerat ja kaamera armastab Peemotit. 

Kogu fotosessioon on näha siin. Peemot ja Mikko tervitavad rõõmsalt kõiki blogilugejaid ja tuletavad meelde, et ootavad kodu-pakkumisi. Hoiukodu asub Pelgulinnas ja on valmis vastu võtma külalisi - helista  5038083 või kirjuta kassjapojad@gmail.com. 

Kassid koduootel

MTÜ Kass ja Pojad hoiukodudes ootavad kiisud pikisilmi kodupakkumisi. Ootaja aeg teadagi on pikk, oodates saab ennast mõnusalt sisse seda, hoiukodu pererahvast dresseerida, igasuguseid mõnusaid harjumusi omandada. Kõik ikka selle eesmärgiga, et kui tuleb see õige kodupakkumine, siis olla valmis päris oma inimesi ümber käpa keerama:) Kui oma inimene juba ümber pehme käpa on keeratud, siis on võimalus talle pakkuda kõike, mis üks õige kass pakkuda saab - hellust, armastust, mõistmist, meelelahutust, lohutust. Rõõmu, puhast ja lihtsat rõõmu.

Isabella Blue, Mirri, Mikko ja Peemot, Siimu ja Amber, Coco tuletavad ennast kodupakkujatele meelde. Kõigile kassidele saab hoiukodudesse külla minna, külaskäigu kokkuleppimiseks helistage 5038083 või kirjutage kassjapojad@gmail.com.

Isabella Blue - meie aristokraatlik kaunitar. Kes vene siniste hingeelu natuke tunneb, see teab, et need kassid oskavad olla väga kiindunud ja truud. Usaldus tuleb muidugi välja teenida. Meie Isabellakese puhul on see olnud eriti raske - tänavaelu ei ole teda teps mitte leebemaks muutnud. Kõigest hoolimata on hoiukodu suutnud anda Isabellale piisava turvatunde ja nii julgeb Isabella rahulikult diivanil pikutada, vahel mõne pai vastu võtta ja voodijalutsisse magama pugeda. Isabellal on ka väike saladus - ta on lubanud end mõne korra ka sülle võtta ja süles on väga meeldiv olnud.

Mirri - teise nimega "Kätega ei vaadata". Hoiukodu on kindel, et kasside ja kakuliste vahel on kindel seos ja lähisugulus. Sarnaselt kakkudele keerutab Mirri oma pead, keha paigale jättes. Niimoodi ilmselt saab kõige kiiremini kinni püüda kõik huvitavad helid ja rahuldada piiritut uudishimu. Oma rahuldamatust uudishimust hoolimata ei ole Mirri veel aru saanud, et paitamine ja sülesolek on kasside jaoks ülioluline. Iga tema kauni kasuka karvaotsake teatab - vaata, aga ära puutu. Siiski vahel, kui Mirri on sülle haaratud, on ta end seal mõnusalt tundnud. Ju siis hoitakse sülekassiks saamine päriskodu jaoks. 

Peemot ja Mikko - kaks lahutamatut mängukaaslast, väikesed mustad kodupantrid. Peemotil on väike edumaa, sest tema jõudis hoiukodusse pisemana ja nii sai ta ruttu selgeks koduse kassi kombed. Peemot süles,Peemot kaisus, Peemot nõudmas paitamist ja sügamist - nii käib Mikko igapäevane õpetamine läbi eeskuju. Ja Mikko võtab hästi õppust, päeva lõpuks magab hoiukodu perenaise süles õiglase und:) Kahekesi koos on tore mängida ja kasvada, tore üksteise kaisus uinakut teha, aidata sõbrakesel kasukat korrastada. Mustade kasside pildistamine on üks rist ja viletsus - seega - tulge ja vaadake meie mustakesi hoiukodus. Ükski must kass ei ole lihtsalt must ja lihtsalt kass. 

Amber on tuntud diivanisõltlane. Kui kassid käiksid tööl, siis oleks ta hinnatud diivanitestija suurte mööblitootjate juures. Paraku on Amber siiski kodune kass ja töötaks hea meelega kodus diivanihoidja ja iluasjana. Leebe, puhas, väga ilus ja väga erilist hallikirju merevaigu värvi. Hoiukodus pakub Amberile seltsi ja kontrasti  Siimu - triibikute triibik. Siimu kasuka triipe võiks kaardistada ja katalogiseerida, triibud kui jõed ja mäed mandril või hoovused ja saared ookeanis. Lisaks ülimalt paipehme karv, armas uudishimulik pilk. Siimu tahaks võtta sülle, suruda põse hellalt vastu pehmet kassikest ja unustada end kuulama mahedat nurrumist.

Coco alles kohaneb. Ega kass ju ei räägi, mis elu tal selja taga on. Kuipalju tema eelmine kodu temast üldse hoolis, kui hoitud ja armastatud ta oli? Ja ega me ei ole Coco leidmisest ka teada andnud, sest kuidagi lootusetu tundub anda kass tagasi inimestele, kes ei ole kassist niigi palju hoolinud, et hoida ära jooksuaeg ja soovimatute poegade sünd. Aga anname siis kullatükk Cocole aega kohanemiseks. Küll pai- ja süleaeg tuleb, kui on õige aega ja õige kodu.