Meie kuurikassid

Igal kassiabiorganisatsioonil on oma kuurikasside lood. Siis meil ka nüüd.

Poolteist kuud tagasi kuulsid kuuriomanikud, et kola täis kuuripealsel midagi toimub – jooksu- ja hüppemüdinad, viuksatused, asjade kukkumise kolin. Rotid? No õnneks siiski mitte midagi hirmsat, lihtsalt üks võõras kassiema oli valinud pelgupaiga oma kolmele, umbes neljanädalasele lapsukesele.

Kolmekesi tigudiivanil

Mõned päevad kulusid harjumiseks mõlemale poolele – pererahvale ja kassidele. Õige pea selgus, et kassiemme on julge ja sõbralik, kohe oli nõus vastu võtma paid ja parimad toidupalad. Kassilapsed, kes inimesi seni vaid läbi kuuriseina pragude olid näinud, olid veidi ettevaatlikumad. Vaja oli plaani, kuidas kassid turvalisemasse paika toimetada.

Juba otsiti püüdmispuuri, seati lõkse ja püüniseid. Valmis pandi ka kassituba. Kassilapsed said püütud kuuripealsel käepäraste vahenditega ning nii rändasid nad kassituppa kes vanas korvis, kes mõlkis ämbris.

Kassitoas said lapsukesed hakata õppima kõike olulist – inimene on hea ja temaga kaasneb maitsev toit, suletutid ja pallikesed on toredad mänguasjad, liivakast on väga vajalik. Kuna kassitoas oli palju mugavaid peidukohti, näiteks vana tigudiivani õõnsad käetoed, siis väga suuri sõprussuhteid ei tekkinud. Kassipojad küll mängisid ja jooksid pererahva juuresolekul, aga sülletulek ja paisaamine tundusid jätkuvalt hirmutavad. 

 Veel puuris - Punkt vasakul, Koma paremal

Kassilaste koduküpseks saamiseks tuli ette võtta järgmine sotsialiseerimiskäik.  Nii rändasid pisikiisud linna hoiukodusse. Esialgu suurde näitusepuuri, et kontakt inimesega saaks väga vahetu.

See on hämmastav, kui kiiresti kassilapsed õpivad. Annad õige tõuke ja pärast ainult loetled edusamme. Pool tundi peale näitusepuuri maandumist oli inimese süles istumine juba täitsa tore. Mõned päevad veel oli kahtlusi-kõhklusi, kes usaldada ja palju usaldada, aga kogu aeg liikus asi paremuse poole. Näitusepuuri uks jäi avatuks juba kolmanda päeva õhtul, sest arglikke ja susisevaid kiisikuid enam ei olnud.

Voodis -  Koma eespool,Punkt taga

Neljanda päeva õhtul pidi hoiuperenaine end  ööuneks voodiveerele seadma, sest kassipojad magasid keset voodit ega suvatsenud kuskile liikuda. Hommikupoole ööd muidugi jooksid mööda voodit nagu pöörased ja vallutasid magajat mägironijatena.

Lõõgastunud Koma

Kuuendal päeval hakkasid nurrumootorid tööle. Seitsmendal päeval oli julgust tulla diivanile hoiuperenaise juurde, toetuda mõnusalt vastu külge ja oodata, et võetakse sülle ja paitatakse lõputult.Kaheksanda päeva hommikul oli selge, et süüa võib küsida, vänderdades hoiuperenaise jalus ja püherdades vaibal, kõht ülespoole.

Tänaseks on üks kassilastest - kõige väiksem tüdruk  Tupsu – juba uues kodus. Koma ja Punkt on eraldi hoiukodudes. Nüüd on neile selge, et inimesed on sõbrad.

Punkt ja Koma on just selles kõige magusamas kassipojavanuses. Just selles eas, kus tuleb minna uude koju, kus tuleb oma inimesed oma käpa ümber keerata.

Kassiemme

Kassipojad saavad enne uude koju minekut vaktsineeritud ja kiibitud. Uus kodu peab olema turvaline, hea kassipidamiskultuuriga. Kõige tähtsam on muidugi armastus kasside vastu.

Kassiemme taastub imetamisest ning tema saab peagi eraldi postituse. Esialgu lihtsalt teadmiseks, et kassiemme on hästi nooruke, ilmselgelt kodune kass, kes lihtsalt kas kodust kaotsi läinud või siis üleliigseks osutunud. Seega pikka rehabilitatsiooni ei vaja, küll aga vajab pererahvast, kes temast tõesti hoolib.

Kui soovid kassipoiss Komale või kassitüdruk Punktile (või neile koos, sest vaata, kui ilusa mustvalge komplekti nad moodustavad) kodu pakkuda, võta ühendust telefonil 5038083 või meiliaadressil kassjapojad@gmail.com. 

Dido ja Romulus läksid koju

Postitus on küll olulise hilinemisega, aga siin ta nüüd on - saame rõõmsalt raporteerida – ülesanne täidetud, kaks punast kassilast lõplikult sotsialiseeritud ja kodukassi staatusesse tõstetud. Läks natuke teisiti, kui esialgu kavatsus oli. Lõpptulemus on aga hea ja küllap ka õige.

Dido koduleidmise lugu on tegelikult päris pikk. Novembri keskel käisime kassiklubi Felix korraldatud kassinäitusel, Dido oli meil kaasas. Meie juurde tuli kena punakasblond pere-ema. Küll vaatas ta Didot ühtpidi ja teistpidi, Dido sai sülle antud ja sellega rahul. Pere arutas nii ja naa, lapsed olid väga valmis Didole kodu pakkuma, pereisa jäi teisele arvamusele. Üheks põhjuseks kodus ootav eakam kassiproua, aga mis veel? Igal juhul läks pere meie juurest edasi, ei aidanud pereisa veenmine selles, et kaks malbet punakasblondi on justkui kokku loodud. See oli novembris. Siis tuli Didole ja Romulusele kodupakkumine teisel pool lahte. Ebaõnnestunud kojumineku järel uus hoiukodu ikka seal lahe taga. Aga kuna hoiukasside elu kajastub ka internetiavarustes, sai Dido huviline hoida pilku asjade käigul. Ühel ilusal päeval sündis otsus – Dido peab jõudma oma koju. Hoiukodu perenaine pakkis Dido transpordikotti ja sõitis siiapoole lahte. See juhtus napilt enne päeva, mis liikumine riikide vahel sulgus. Dido on uue koduga väga rahul ja uus kodu on temaga väga rahul, ka pere eakas kassiproua on valmis rahu sõlmima. Dido on jätkuvalt mänguline ja armastab inimeste lähedust. Tema päevade mitmekesistamiseks on perel plaan hakata Didoga õues käima, turvaliselt trakse kandes muidugi.

Romuluse kodupakkumine tuli Dido kodupakkumisega samal ajal. Romulus, kes on pigem kasside kui inimeste kass, tõmbas eriti toreda loosi – tema uues peres on kuus kassi ja lisaks muidugi perenaine ja peremees ka. Kodu on tõeline kassi-paradiis – suur kinnine rõdu, igat masti ronimispuid ja kassipesasid. Tore on hoiukodu perenaise kirjeldus Romuluse üleandmisest – uues sõbrad olid transpordipuuri avamisel kohe ninapidi juures ja Romulus jooksis kohe koos teistega kodu avastama. Kui me olime valmis selleks, et Romulus vajab uute inimestega kohanemiseks rohkem aega, siis Romulus üllatas meid jälle – juba esimestel päevadel otsis ta inimestega kontakti ja puges peremehe kõrvale diivanile.

Võibolla oli postitusega viivitamisel ka põhjus. Nimelt oli Dido ja Romuluse päästmisel lool väike pipratera ka. Tegelikult oli seal aias, kus me kiisud püüdsime, veel üks väikseke. Me ei suutnud aia omanikule selgeks teha, et tänavalt püütud kassilaps vajab palju tööd ja vaeva, et kasvada inimeste sõbraks. Seega ei saanud me kolmandat pisikest sealt enam kätte, tema jäi aia omaniku vastutusele. See „vastutus“ päädis paraku sellega, et nädal tagasi leiti sealt lähedusest seesama pisike, aga juba koos oma pisikestega. Õnneks lahenes asi kenasti, Dido ja Romuluse õeke on oma lastega MTÜ CATS help hoole all.  Asja moraal – on suurepärane, kui inimesed märkavad abivajavaid kasse, kuid kasside abistamisel on vajalik arvestada kassiabiorganisatsioonide nõuannete ja juhistega. Inimesed võiksid aru saada, et oskamatu või poolik abi ei anna tulemusi. 

Dido ja Romuluse eksirännakud

Õhtul enne merereisi

Dido ja Romulus said kena kodupakkumise. Rääkisime kodupakkujaga pikalt, arutasime kasside tänavakassi-taustast tulenevaid vajadusi. Kõik kostus väga hea. Peres väikelaps ja suur koer tundusid pilti sobituvatena, varasem kassipidamise kogemus oli olemas. Meie saime aega sättida kassid reisiks valmis, kodupakkuja sai aega sättida kodu kasside vastuvõtmiseks valmis. Reis läks üle lahe, ilm oli tuulevaikne ja kõik tundus sujuvat.

Siiski selgus mõne päevaga, et see kodu ja need kassid ei sobi kokku. Kasside käitumises avaldus agressiivsus, mis lõpuks päädis haavade õmblemise ja tabletiraviga. Neid viimaseid vajas kodupakkuja, kassid aga vajasid kiiresti uut hoiukodu.

Käsi südamel – isegi alles tänavalt tulnutena ei olnud need kassid agressiivsed, susinat ja käpaga vehkimist oli muidugi küllaga, aga kallale nad ei tulnud. Hoiukodust minnes olid nad kenasti sotsialiseeritud, Dido supersõbralik, Romulus talle omasel moel veidi reserveeritud käitumisega. Mis kodus tegelikult juhtus, jääb selle kodu seinte vahele. Vahel lihtsalt on nii, et loomad ja inimesed ei klapi.

Eks me oleks kasside sõidu tagasi üle lahe korraldanud viivitamatult. Meil aga vabatahtlik Helsingis – kes oli kohe nõus aitama, kiisud hoiule võtma ja neile ka sealpool uue kodu otsima.

Uues hoiukodu köögis abiks

Uuel hoiukodul jätkub kasside kohta ainult häid ja väga häid sõnu. Kummalisel kombel on eksirännakud Romulust veel palju paremaks muutnud, vahelduseks kannab ta nüüd nime Kleeps. Dido on armas nupsik edasi.

Mida me uue kodu otsingutel kindlasti silmas peame - koerte ja väikelastega pered ei sobi. Vaikus ja rahu ja kassidele oma ruumi jätmine on oluline. Palju hoolt ja armastust, kannatlikku meelt peab uuel kodul olema. Tegelikult ei ole vahet, kas kodupakkumine tuleb siit või sealtpool lahte. Romulusel peab kindlasti olema kassist kaaslane, seepärast oleks hea, kui ta läheks uude koju koos Didoga või uues kodus oleks juba kass ees ootamas. Dido saaks hakkama ka üksiku kassina, seega valikuvariante on mitmeid.

2019. aasta kokkuvõte

Kokku võtta on vähe - uue kodu leidis MTÜ Kass ja Pojad abil 2019. aastal kaks kassi. Veebruaris läks koju Nurr-Nurrik - endine kodukass, kes teadmata põhjusel kodu kaotas ja tänavale sattus. Novembris läks koju Miisu - endine kodukass, kes eaka perenaise lahkumise järel jäi üksi tühja korterisse. Kaks erinevat kassi, kaks erinevat saatust. Meie soov on, et Nurr-Nurrik ja Miisu enam kunagi hätta ei satuks, et nende edasine elu oleks õnnelik ja turvaline.

Meie jõulude ja uue aasta soovidele kirjutab kood vabatahtlikega alla kaks vahvat punast kassilast - Dido ja Romulus. Mõlemad on igati koduvalmis, armsad, sõbralikud, lustlikud,

Romulus on tõsisemat sorti, tema tahab ise otsustada: nüüd triigin pererahva sääred tuliseks, nüüd nurrun nagu traktor. Dido tütarlapselikult leebe, aga ikka väikeste krutskitega: lõngakerad on väikese kassitüdruku parimad sõbrad:)

Dido ja Romulus aitavad meil ära saata  2019. aasta. Kindel see, et järgmisest aastast saab nende kojuminekuaasta.

 











Nähtav ja nähtamatu

 

Hoiukassidele kodu otsimise juurde kuulub vältimatult ka potentsiaalsete kodupakkujate külaskäik hoiukodusse. Muidugi on ka neid juhtumeid, kus kass valitakse piltide-juttude järgi, hoiukodu korraldab kassi kojusõidu. Siis ei pea hoiukodu mõtlema ja mõistatama, kas hoiukassil on parasjagu tahtmist külalisega tegeleda. Või kas hoiukassil on üldse julgust võõraga tutvust teha.

Dido ja Romulus on natuke liiga kauaks hoiukodusse jäänud. Mitte et see hoiukodule tüliks oleks, praegu ei ole ka uusi hoiulisi tulemas, aga kassilapsed kasvavad nii kiiresti! Muidugi on nad jätkuvalt armsad ja müravad-mängivad ennastunustavalt, aga juba näevad nad välja nagu kasvueas teismelised, pisikiisude armsus asendub iseloomu ja eripäradega. Eks igal kodul on kassile oma eeldused ja just kasvueas kassi on kõige parem reeglitega harjutada. Aga see selleks, hoiukodu peab järge selle üle, et mööblit ei kraabita, toidulaual ei nuusita, lõngakerasid mänguasjaks ei võeta ja veel ja veel. Laitmatuid kombeid treenitakse igapäevaselt.

Dido nina kaameras

Dido jälgib külalist

Aga nüüd pealkirja juurde. Nähtav ja nähtamatu. Didoga ei ole keeruline. Hoiukodu inimestele poeb sülle ja teki alla kaissu. Lähedalt pilti teha ei ole võimalik, sest tähelepanu märgates sirutatakse nina kohe vastu kaamerasilma ja pildile jääb roosa ninanups ja vurrud. Kui majas on võõraid, siis ootab Dido veidi diivani taga, õige varsti aga tuleb välja, haarab möödaminnes hambusse või käpa otsa pallikese ja näitab oma mänguoskusi. Hiilib ettevaatlikult külalisele ligi, katsub käpaga ja teeb ettevaatliku sääretriikimise. Dido on täitsa näidatav ja nähtav.

Romulus liigub diivanil süle poole

Ega Romuluski nähtamatu ole. Aga külalist ei saa pleedi sisse mähkida ja diivanile telekat vaatama sättida. See oleks vajalik, sest just sellises olukorras hoiukodu-inimesega tahab Romulus väga suhelda. Hüppab diivanile ja hõõrub oma nina ja suunurki vastu väljasirutatud kätt. Viskab diivanile pikali ja nagu muuseas toetab mugavalt vastu inimest. Laseb end õrnalt-õrnalt sülle tõmmata ja lamab siis liikumatult ja tunneb uhkust, et suudab kartusest üle olla ja sülesolekut nautida.

Romuluse hommikurituaal

Külalist ei saa ka magamistuppa voodisse võtta. Ka see oleks tore, sest Romulus tuleb hommikuks voodi ees oleva kratsipuu juurde magama, et kohe äratuskella helina ajaks kohal olla. Ja kohal on vaja olla, sest siis saab ennast kratsipuul pikaks-pikaks venitada ja kohe ennast paikäe alla sättida. Põhimõtteliselt peab inimene käe paigal hoidma, Romulus kõnnib ise käe all edasi-tagasi. Üldse on Romulus murdnud müüdi, et inimene paitab kassi, kass peab liikuma ja käsi olgu paigal. Kui paitamisest küll saab, siis tohib inimene voodiservale istuda ja Romuluse sülle võtta. Seda tuleb teha mitu korda järjest, sest Romulus libiseb sülest maha, et veel ja veel tunda seda tunnet, kui jalad maast kerkivad ja saab maanduda inimese süles.

Vahvaid vaatepilte on veel ja veel, aga arvata on, et võõra silm neid ei näe. Seega peab potentsiaalne kodupakkuja uskuma seda, mis siin kirjas. Ja kui kodupakkumisest asja saab, siis on võimalik seda kõike ise vahetult kogeda ja nautida.

Jõuludeks saab teha igasuguseid kingitusi. Kassi ei kingita. Aga kassile võib kodu kinkida, võib oma inimesed kinkida. Küll oleks tore, kui MTÜ Kass ja Pojad jõulusoovidele ei kirjutaks alla ükski karvane käpp, kui Dido ja Romulus saaksid jõulusoove saata juba päris oma kodust, oma perega koos.

Kodupakkujate kõnesid oodatakse telefonil 50 38083, kirjad palutakse saata aadressil kassjapojad@gmail.com. 

Nurr-Nurrik läks koju. Miisu läks koju.

Alustame vabandusega – Nurr- Nurrik, meie eelmise aasta Musta Reede leidlaps, on koduga kiisu juba veebruarist. Nurr-Nurrik sattus vahvasse seltskonda – teda ootas uues kodus endasugune must leidlaps. Jäimegi ootama uudiseid, kuidas kaks eluraskusi näinud vahvat kassipoissi sõbrunevad ja koos elama hakkavad, seepärast ei teinud ka kohe koju-minekupostitust. Rääkisime uue kodu perenaisega kord- paar, jäime ootama pilte ja nii see uudis tegemata jäi. Küllap oli pilte raske teha, sest mis jääb pildile kahest ülehelikiirusega ringi tormavast või kirglikult maadlevast mustast kassist? Igal juhul on meil kindlustunne, et Nurr-Nurrikuga on kõik hästi. Meenub, kuidas Nurr-Nurrik talle kodu pakkuma tulnud inimesega käitus – kui muidu oli teda keeruline süles pidada, siis oma inimese juurde astus Nurr-Nurrik väga kindla ja iseteadliku sammuga, nuusutas ja katsus käpaga üle ning lubas ennast kohe sülle võtta ning jäi süles mõnusalt silmi kissitades pikutama. Meile, inimestele, meeldib mõelda, et meie otsustame. Tegelikult otsustab ikka kass, kas kodupakkuja on ikka kodu pakkuja.

 

 Ka Miisu on nüüd koduga kass. Meie iseteadev Miisu, iseloomuga Miisu naudib sajaga uut kodu ja uut perenaist. Kassidel on huvitav komme – kui neile uus kodu meeldib, siis oskavad juba esimestest tundidest näidata, kes selles kodus tegelikult kõige tähtsam ja kõige olulisem on. Olen korduvalt näinud, kuidas äsja uude koju saabunud kass kõnnib, saba sirgelt püsti, ühest ruumist teise sellise näoga, nagu kõik oleks ette tuttav ja teada, tuleb ainult kontrollida, kas kõik on (jätkuvalt) korrasJ  Aga vaadake ise piltidelt, kui koduselt Miisu tunneb end kohas, millest tal varem aimugi ei olnud.

 

Nurr-Nurriku ja Miisu hoiukodudele, headele haldjatele suur-suur tänu pakkumast peavarju ja hoolt kodust ilma jäänud kiisikutele. Suur tänu inimestele, kes avasid oma südame ja kodu-ukse, et koduta kassist saaks taas koduga kass.

Koduvalmis punased

Toitu ootamas

 Täna tulevad ainult pildid, sest üks pilt loeb rohkem kui sada sõna. Dido on just nii nunnu ja hellik kui üks pikakarvaline kassitüdruk olema peab. Romulus on tõsine ja asjalik, nagu üks kassipoiss just olema peab. Dido südant on kerge võita, Romulus tahab ise otsustada. Kui ainult oleks olemas need kodud, need inimesed, kes tahavad neid pisikesi põksuvaid kassisüdameid enda poole kallutada. Hea, kui kassilapsed saaksid koos ühte kodusse, aga see ei ole kindlasti mitte reegel. Seni nurruvad pisikesed punased hoiukodus nagu väikesed mootorid, jooksevad ja müravad, ronivad sülle ja nuruvad pai. 

Kel soovi pakkuda kodu Didole ja Romulusele, palun võtke ühendust telefoni 5038083 või e-posti aadressil kassjapojad@gmail.com.








Romulus demonstreerib saba

Romulus pikutab



mäng



Dido magab

müramine