Titeuudised vol 2

Teadupärast on kassid lihast ja luust olevused. Naeruväärne on arvata, et nad tekivad mitte millestki, et kõigepealt ilmuvad õhku kõrvad, seejärel vahvate vurrudega nägu, siis keha, käpad ja sorakil saba. Aga öelge, kuidas tekib sõiduteele umbes neljanädalane kassititt? Silmad kriimud, nina tatine? Seal ta ometi oli – eile õhtul Tallinna Tehnikaülikooli juures.

Kodu sel pisikesel ilmselt ei ole. Veel. Soovimatult sündinud kassilaps, kelle elujoon oleks nii või teisiti lühikeseks jäänud. Autorataste all. Haiguste käes. Näljas. Külmas.

Aga läheb teisiti. Kohe läheb kiisulaps kliinikusse, arst vaatab ta läbi, annab vajalikud ravimid ja nõuanded pisikese elu hoidmiseks, õigeks hoolitsuseks. Seejärel ootab kiisukest hoiukodu, pehme pesa, toit, jook. Inimlik hool. Üks elunatuke saab päästetud.

Titeuudised

Tuleb suvi, pered sõidavad suvilatesse, võetaks kassipoegi – milline tore idüll! Kui saabub sügis, on kassipojad suureks kasvanud, ei ole enam huvitavad ja linna tagasi sõitvate perede autodes ei ole neile enam ruumi. Kassid jäävad omapead, õpivad toime tulema ja vastu pidama. Ja vastupidamise juurde kuulub kindlasti ka paljunemine. Aga ikka võtavad suveks suvilasse sõitvad pered kassipoja kellegi kodukassi pesast, mitte suvilate juures paljunejatest – metsikut, poolmetsikut, inimpelglikku kassilast ei taha ju keegi. Ring aga muudkui laieneb ja laieneb….

Vahel läheb ka natuke teisiti – kass, kes eelmise kevade pesakonna omanikuta puukuuri tõi, poegis seekord meie hoiukodus. Tema eelmise kevade lastest on kodu-ootel veel Juss, ülejäänud kolm on uhked perekassid. See kiisu, nimega Kriimu, ei too ilmale enam ühtegi pesakonda. Nii ei paljune ka tema eelmise kevade ja selle kevade järglased. Sellele triibulisele jadale paneme punkti. Olgu see või piisake meres.

Kriimu saabus hoiukodusse 10. mail ja 15. mail tõi ilmale neli väikest triibulist kassititte. Emme on tubli ja tragi ja väikestega on kõik hästi. Kodupakkumiste ja külaskäikudega tuleb oodata, kuni kassilapsed ise juba maailmast midagi jagavad.

Mure on aga hoiukoduga – praegune on ajutine lahendus. Tegelikult on laual superpakkumine – pere, kel plaanis võtta kassipoeg, saaks näha oma tulevase pereliikme kasvamist päris algusest peale. Nelja kassipoja kantseldamine vajab vähest vaeva, pakub aga küllaga rõõmu. Ja aitamine teeb hingele head.

Pakume hoiukodule igakülgselt tuge ja abi, katame kliinikukulud, anname toidu ja tarvikud, otsime pisikestele uued kodud. Aita meil aidata! Lähem info telefonil 5038083

Tähelepanu - Juss!

MTÜ Kass ja Pojad osales koos MTÜga Kelmiküla Kassijaam  25. aprillil lauluväljakul kassiklubi Jessy korraldatud suurel kassinäitusel.

Kaasas olid triibikud – meilt Juss ja kassijaamast Õunake. Õunakese saatus sai sellest üritusest olulise pöördepunkti, aga eks sellest kirjutavad jaamakorraldajad ise.

Meie vahva Juss sai palju tähelepanu, palju pehmeid paisid ja kallistusi. Hoiukodu perenaine luges meile veel hommikul sõnad peale, et Juss on püsimatu ja ta ei oska arvata, kuidas me teda ohjata suudame. 

Kuna Juss tundis end puuris õnnetuna, siis võtmise ta sülle. Pidime Jussi kordamööda hoidma – Juss on tõeliselt suurt kasvu ja vastava kaalunumbriga. Püsimatu ringirahmeldaja tundis end süles igati turvaliselt ja kaitstuna, küllap õpetas see päev kassipoisile, et inimese sülel on kassi elus siiski kindel eesmärk. Hoiukodu pererahvas teab tänaseks, et Juss on tõeline sülekass – kui jooksud joostud, mängud mängitud, siis tuleb inimese süles väike puhkus ette võtta.

Niisiis tähelepanu – triibikute austajad! Väga heasse kodusse antakse ära suur ja tore kass. Hea, kui selles kodus oleks lapsi, kellega koos mürada, kelle mänguautosid togida ja palle veeretada. Tore, kui kodus oleks ees mõni kass, kes omasuguse seltsist lugu peaks.  Möödapääsmatu, et selles kodus oleks täiskasvanud, kes kvaliteetse kassitoidu koju tooks ja kassile turvalise elu korraldaks.  Jussile meeldiks peremehele meenutada tema esimest triibulist (kassi ikka, mis teie siis mõtlesite!) ja perenaisega samal päeva sünnipäeva pidada (näiteks 15. mai, nagu Jussil sünnitunnistusel).  Jussi soovid on ju väikesed, aga elulised ja olulised. Nende täitumisel lubab Juss – temast saab ideaalne pereliige!

Juss (endise nimega Junior) ootab kodupakkumise telefonil 5044432 hoiukodus Jüris.

Roosi läks koju

Mõned päevad tagasi läks uude koju väike Roosi. Roosi, suvilakassi lapsuke, elas hoiukodus koos oma vennakese Jussiga ja nautis Jussi turvalist seltsi. Roosi algne nimi oli Lea, siis sai ta natuke okkalise olemuse tõttu nimeks Okasroosike ja lõpuks siis Roosi. Roosit loovutades oli väike hirm, kuidas ta kohaneb ja üksinda hakkama saab. Ootasime ärevalt kodu-uudiseid lootuses, et uudiste puudumine on hea uudis. Täna saame kindlalt kirjutada – Roosi läks kojuJ

Roosi kodu kirjutab - eile oli see õnnelik päev, mil Roosi sai oma hirmudest üle ja temast sai tõeline nurrumootor, vaat et keerab end kasvõi kaheksaks, saaks vaid sülle pugeda. See oli tõeliselt tore! Üllatus oli aga, et esimene õnnelik, kes Roosi usalduse võitis, oli meie pereisa (kes tegelikult meie kassi võtmisele pikalt vastu oli). Kõrvade sügamine talle tõesti meeldib ja mida tugevamalt seda parem. Hästi kiire ja plastiline on ta ka. Päeval saab Roosi üksi kenasti hakkama, seni mingeid pahandusi pole olnud. Talle meeldib väga  aknalaudadel ja kapi peal käia. Ühel ööl kuulsin läbi une muusikat, hiljem selgus, et kass oli aknalaual oleva raadio tööle pannud. Läksin lülitasin raadio välja, aga mõne aja pärast mängis raadio jälle. Kuidas see tal õnnestus, ei oskagi arvata. 

Meie suur ja sügav tänu Roosi uuele perele, pikki ja õnnelikke aastaid!

Meie süda on rahul, hoiukodu pererahva süda on rahul. Juss, kes nüüd üksi hoiukodus hakkama peab saama, otsustas ka rohkem sülekassiks hakata ja vahel lausa keeldub sülest maha minemast ja jala käimastJ Hei, triibikute austajad – Juss ootab kodupakkumisi.

Siidik läks koju

Mõni kass kohe oskab – leiab inimese, kes teda hädas märkab ja aitab. Kolib sisse ja on heal meelel natuke hoiukass. Siis rajab vaikselt tee hoiukodu inimeste südamesse. Algul on natuke abitu ja õnnetu. Siis on natuke rõõmsam, kuid siiski äraolev, ootav. Seejärel teeb ennast vajalikuks. Seejärel muutub hädavajalikuks, asendamatuks. Ja siis võtab imestunult vastu pereliikmete otsuse – hoidmisel, ajutisel peatumisel on lõpp – kodukassi staatus on käes. Natuke üle nelja kuu on möödunud ja Siidi uus perenaine kirjutab nii - Siid on nii hella hingega kass ja võtab omaks inimesi väga raskelt ja ka meie oleme temaga juba nii harjunud, et ju ta siis ikka pidigi meile jääma :) Peale seda, kui Tviidi ära läks, on Siid kogu aeg kusagil, mitte ei peida end enam radika all. Mida aeg edasi, seda mõmmimaks ta muutub. Ei kujuta enam ette, kuidas saaksin lapse magama, sest ainuke vabatahtlik magama minek on koos Siidiga. Lisatud pildil poiss ja kass - nad on koguaeg sellised :).

Meil on hea meel, et ühe kassikese elu on taas rööbastel. Ühe hoiukodu kaotus on kassi koduleidmise kõrval tühine. Meie suur ja siiras täna Siidiku perele märkamast ja aitamast.

Abipalve siia lõppu ka – kui on vabatahtlikke, kel soov proovida kätt (ja südant) hoiukoduna, palun kirjutage meile kassjapojad@gmail.com. Hoiukoduks sobib iga kodu, kus soov ja tahtmine aidata. Kasuks tuleb varasem kassiga kooselu kogemus, aga võib-olla on just hoiukodu pakkumine esimene samm kasside tundmaõppimisel. Meie aitame nõu ja jõuga, tarvikute, toidu, kliinikuga. Kohe on algamas kassipoegade hooaeg – vajame inimesi, kellega koos aidata.

Katariina läks koju

Laste puhul on lihtne ja selge – nad kasvavad suureks ja lahkuvad kodus, rajavad ma kodu ja pere, saavad omakorda lapsed ja ring jätkub. Me võtame lemmiklooma sageli perre nagu lapse, aga ikka kindla teadmisega, et see laps jääb koju, ei lahku kunagi oma elu elama. Nii mõtleb inimene ja nii mõtleb ka kass, kes kodukassina perre tuleb. Kass mõtleb, et tuleb ja jääb, laseb end hoida ja hellitada, väärib vaid paremat aegade lõpuni.  Kass koduneb ja muutub võib-olla mugavaks, uinutab oskused enda eest seista ja ennast tõestada.

Oleme siin blogis lubanud, et inimeste käitumist ei kritiseeri, aga kasse, kes inimeste tõttu kannatavad, aitame tingimusteta. Aitame just selle pärast, et kassid ei saa inimeste maailmas ise oma õiguste eest seista, ei saa hakata vastu käsule välja kolida, maha jääda, eemale hoida.

Katariina pidi  oma kodust lahkuma, kuna pereliikmel tekkis kassiallergia ja perel ei olnud võrgustikku, kes kassi oleks kinni püüdnud. Leidsime hoiukodu ja leidsime ka uue kodu, kes Katariina lahkelt oma pereliikmete hulka arvas.

Muidugi on meil suur rõõm, et Katariinal taas kodu on. Teadsime Katariinat loovutades, et peres on suur sõbralik koer ja eakas kassiproua Missu ehk proua Punks. Lootsime, et Katariina sellesse seltskonda kiirelt ja valutult sulandub. Täna teame, et eesmärgist ei tagane pere sammugi, kuigi Katariina ehk uue nimega Kiisu-Kata tulek on muutnud nii mõndagi. Eakas kassiproua, kel selja taga raske minevik, napp pääsemine näljasurmast metsas, kes hädas tasakaaluprobleemidega, on asunud tõsiselt tõendama, et temale kuulub perekassi tiitel ja troon ning selle jagamine uustulnukaga on küsitav. Proua sooritab ülehelikiirusel rünnakuid, katkub Kiisu-Kata kasukast karvatutte. Kiisu-Kata aga redutab kapi taga ning kui proua tukkuma on jäänud, poeb perenaisele kaissu, nurrub ja jutustab, otsib tuge ja lohutust. Kiisu-Kata tahab olla sõber ja oluline pereliige, samas ei taha ta vanematele pereliikmete heaolu rikkuda. Käib tasakaalu otsimine. Katariina on ju olnud perekass, see on talle loomuomane ja tal puudub oskus ennast nö müüa. Uinunud on oskused enda eest seista ja ennast tõestada.

Kiisu-Kata pere saab hakkama. On loendamatu arve nippe, kuidas kasse omavahel lepitada, kuidas neid veenda üksteist taluma, üksteisega arvestama. Pere esimene peab tundma, et tema väärus ei kahane ja uustulnuk peab teadma, et viisakuse ja tagasihoidlikkusega saavutab lugupidamise kiiresti.

Loo moraal – see pere oleks võtnud kindlasti teise kassi. Võib-olla oleks võtnud koduse kassipoja või tänaval sündinud kassipoja. Kindlasti oleks kasside kohanemine olnud siis teistsugune. Aga nad võtsid Katariina. Sest kassil peab olema kodu ka siis, kui esimene valik on ebaõnnestumine.

Kuigi jutt sai kurva alatooniga, siis tegelikult on ju kõik hästi ja läheb järjest paremaks. Meie peame Kiisu-Kata käpakäigul silma peal, aga oleme kindlad – edasi läheb kõik ainult paremaks. 

Pilti Katariinast täna ei ole, sest kass-kapi-taga ei ole hea kompositsioon. Kindlasti näeme varsti pilte, mis näitavad õnnelikku ja rahulolevat Kiisu-KatatJ

Täname peret, kes Katariina oma sekka võttis ja soovime neile toredat kooselu.

Jennifer läks koju

Alles me siin kirjutasime ja unistasime, et Jenniferile tooks aasta kaasa kohvrite pakkimise ja kolimise. Oma koju kolimise. Nüüd saame rõõmsalt raporteerida – unistage suurelt, pange oma soovid kirja, rääkige oma sõpradega  ja ärge väsige uskumast – soovid täituvad.

Reklaamisime Jenniferi kui enda eest seista oskavat prouat, kel oma arvamus elust ja asjadest, kes sobib ka lastega. Nüüd saab Jennifer kõik oma head omadused rakkesse panna – tema uues peres kasvab väike poiss, kes kassidest ja kassindusest suures vaimustuses ja kes lõpuks ometi saab mängukassi asemel päris kassiga sõbrustada.  On pereisa, kes oma lapsepõlves vedas koju koduta kasse ja proovis nende elu paremaks muuta – temaga koos saab Jenny arutada mõistliku ja turvalise lemmikloomapidamise teemasid. On pere-ema, kes peab oluliseks tervislikku ja tasakaalustatud toitumist ja kes võtab tõsiselt Jenny kaaluprobleemi (kaalust tuleks kaotada viiendik).

Meie süda on rahul – Jennifer on jõudnud koju. Uue pere süda on rahul – Jennifer sobib nende sekka kenasti. Ühe väikese poisi unistus on täitunud. Jennifer on õnnelik - paitamist ja sülesolemist saab ta just niipalju kui vajab, natuke ehk peale ka:)

Soovime Jenniferile ja tema perele õnnelikku kooselu.